Me läbime ööd ja teel, mille algust ei mäleta enam
ja meid ei huvita ammu mis on me siht ja muud
peale kiiruse, punase auto ei ole meil midagi enam.

Tumesinine taevas ja tähed. Müürina mööduvad puud.

"Anna üks sigaret,"-"Võta." Rohkem ei tarvita sõnu.
"Ava üks pudel,"-"Jah, kohe." Sellega lõppeb me jutt.
Muusika mängib ja kuskilt on tuttav see tunne ja valu.
Mälestus.Igatsus. Ammu on lõppenud ahastav nutt.

Siiski ei ole meil aega, kuigi ei ole ka kiiret
jõuda kuhugi välja - parem ma vastan:"Ei tea."
Sõita kusagilt välja - selleks ei ole meil julgust.
Asfaldi valged jooned. Kiirteede viimased read.

Avada järgmine pudel, süüdata järgmine suits.
Konid ja tühi taara, klaasikillud me teel
jäävad meist tänagi maha. Muusika mängib ja saadab meid,
meie jälgedes sõitjaid ja neid, kes sõitsid me ees...